Tag Archives: Film

Jälle sammuke edasi

Täitsa vahva kuu oli, algas väga keeruliselt ja raskelt, kuid siis hakkas mäng üha enam sujuma ja kui ühte elu suurimat miinuspäeva (rahaliselt, buy-inide mõistes on isegi suuremaid olnud) poleks vahele tekkinud, siis näeks graafik lausa jumalik välja, kuid rahule võib ikkagi jääda ja peabki jääma. Viimasel päeval sumistasin nii palju 2-outerilisi tõmbeid ära, et natuke häbi hakkas.

Kuidas asi edenema hakkas? Kui kunagi andis tubli tõuke Krayzie, siis nüüd kasutasin samuti paari inimese abi, kellega sai limiidist ja pokkerist rääkida. Sisuliselt oli vaja lihtsalt kinnitust, et teen asju õigesti ja paari mõtet, kuidas mõnda olukorda teisiti lahendada. Ei mingit nõiakunsti.

Kokkuvõttes tegin rahalaudades rekordkuu, mis on täitsa vahva, kui arvestada, kuidas ma varem sellel limiidil ägisesin. Lisaks oli väga edukas stake Vapsikuga, kes sõitis NL25 limiidist täiega üle.

Strateegiliselt tegin pisikese vea ja ostsin Starsist ühe väiksema boonuse, kuid seda oli ajule vaja, sest polnud sellise kaotuspäevaga lihtsalt harjunud. Lugeja võib muidugi noomida, sest täna avanesid instant cash boonused, mis oleks kordi kasulikumad, kuid samas ei saa kõike niimoodi analüüsida, sest tolle väiksema ja viletsama boonuseta poleks ehk mäng nii kindel olnud ja kaotus võinuks hoopis suuremaks paisuda. Seega on mõnikord vaja teha –EV otsuseid, et kokkuvõttes +EV olla. Kui nüüd pokkerikeeles kõneleda.

September peaks päris põnev tulema, sest nüüd saab otsustada, kas tahan NL200 elu mekkida või jätkan veel umbes 60 000 kätt NL100 juures. Idee on mul olemas, kuidas neid kahte või isegi kolme (NL50) kõige paremini kombineerida, kuid ajalugu näitab ka, et üleminekud on võrdlemisi vaevalised ja keerukad, sest suuremate summadega hakkavad jalad kuidagi ootamatult laua all tõmblema.

Et tegemist on koolikuuga, siis peaks ja tuleks sellelegi tähelepanu pöörata ning loodetavasti ei lähe nagu ikka.

Trenni peaks septembris ka rohkem tegema, sest mõned rumalad vigastused on hoo maha võtnud. Kui vigastused aga vaba aega tekitasid, sai see kenasti kulutatud filmide vaatamisele. Ja vaadatud sai neid päris palju, kuid märkimist väärivad vähesed. Näiteks «9. rajoon» («District 9»). Igati supernaljakas teos, sest režissöör Neill Blomkamp tegi algselt lühifilmi «Alive in Joburg» (sisuliselt sama teema), et lihtsalt tõestada, kui lahedaid tulnukaid ta arvutiga teha oskab, kuid see oli vist nii popp, et otsustati täispikk linateos teha.

Täispika filmi staar Sharlto Copley polnud kunagi varem näidelnud ja ta pole isegi soovinud näitlejaks saada ning filmi sai ta vaid seetõttu, et osales tolles lühifilmis.

Veidi ootamatu oli filmi lõpp, kus tonaalsuse järgi sobinuks, kui laev polekski minema saanud ja tulnukad pidanuks igaveseks maale jääma. Kusjuures filmile olla tehtud kuus erinevat lõppu, äkki üks neist oligi selline.

Teine imeline teos on «Vääritud tõprad« («Inglourious Basterds»), millest kõik on juba ära kirjutatud. Kuid pole mina enne näinud, et kuskil kobarkinos pärast filmi plaksutatakse. Ja kui Christoph Waltz Oscarit ei saa, siis on maailm väga ebaõiglane ning valijad värdjad.

Pigem soovitaks vältida filme «Metroorongi 123 röövimine» («Taking of Pelham 123, The»), «Asjade seis» («State of Play») ja «Harry Potter ja Segavereline Prints» («Harry Potter and the Half-Blood Prince»). Neist esimeses ropendab Travolta ja see on ka kõik. Teisel pole tegelikult väga viga, kuid miski jäi häirima. Võib-olla ei meeldinud mulle lihtsalt lõpplahendus. Kolmas on lihtsalt rõvedalt pikk ja tegevus absoluutselt ei liigu, täielik piin sellist asja vaadata, kuid tuleb aru saada: lapsed tahavad ju igast raamatust vähemalt ühte filmi näha.

Advertisements

Hakkan ameerika raudteed disainima

Lahe nädalavahetus oli. Graafik jooksis nii (nimetan tipud ja kuristikud): +3 buy-ini, -2 buy-ini, +2 buy-ini, -1 buy-in, +6 buy-ini, -2 buy-ini ja nädalavahetus lõppes +1,5 buy-ini peal, mis ei andnud isegi 1 BB/100 kohta, vaid oli mingi 0,4 BB/100. Ikka juhtub ja närvid pandi karmilt proovile: näiteks seal +6 ja -2 vahel kadus 5 buy-ini 100 käega. Kuid pidasin vastu ja olen nüüd kõige tildivabam inimene Euroopas. Põhimõtteliselt oli tõus ja siis avati vastaste luckbox. Aga mängud on head ja see meeldib, aja küsimus, kui tulema hakkab.

Kõik freeroll-turniirid läksid samuti metsa, sest laupäeval saabusid sõbrad külla ja seetõttu panin kõik kinni ning Takedownil sain lõuahaagi (täpselt samal ajal selle -5 buy-iniga), mis tundus just sobiv.

Nullini on seega endiselt kolm buy-ini, FFPde osas on aga kuu lõikes täielik rekord ja kui Stars oma süsteemi ei muuda ning kui septembriks suudan kõrgemat taset mängima hakata, siis võib juhtuda, et ründan isegi Supernovat, kuigi selleks tuleb päris palju aega investeerida, mida ma pole aga ehk valmis tegema.

Elu on praegu ilus ja uus töö meeldib väga. Eile käisin isegi trennis ja sellest nädalast peaks tulema taas kaks jalgpalli ja kaks jõusaali ning äkki üks ujumine. Turult mammusid ja arbuuse ning tervis tuleb mühinal.

Kinost: käisime sõpradega Transformerite teist osa vaatamas ja polnud paha, meeldis isegi rohkem kui esimene osa. Väga lahe oli, kuidas sellel korral oli ära kasutatud agent Simmons (John Turturro) ja tema suust tuli ainult kulda. Jandistseene (nt pisike pahalane hüppas Megan Foxi jalga ja kisas ekstaasis) oli veidi palju, kuid sihtgrupile kindlasti meeldis ja kino rõkkas naerust. Seega ei pannud Steven ja Michael mööda, mehed on ikka profid.

Ahjaa, väga jälk oli see „ma sain surma, kui mu naine armastab mind nii palju, et ta äratab mind oma suudlustega ellu” moment, kuigi selles filmis olid rohkem süüdi Prime’id. Aga ikka. „Matrixis” see oli ja ühest filmist, kus naine meest tahab ja ta nii surma küüsist rebib, aitab. Kui arstid on elustamise lõpetanud ja käega löönud, võiks tegelane ikkagi surnud olla. Kolmandas filmis võinuks peategelaseks olla vabalt see Megani jalga karanud paharet.

So long, gay boys!

Liiga hea, et tõsi olla. Pärast kolm päeva kestnud pulmapidu käisin abikaasa ja sõbraga kinos “Hangoverit” (“Pohmakas”) vaatamas ja tasus täielikult ära. Üks selle aasta paremaid filme, tempokas ja mõnusa huumoriga ning näitlejad olid samuti igati tasemel.

Ja kuidas saaks unustada soundtracki, mis täiega rokkis.

Eriti tore oli, et see komöödia on karmina reitinguga kui õudusfilmid “Lohista mind põrgusse” ja mingi teine veel.

Alan Garner: Gambling? Who said anything about gambling? It’s not gambling when you know you’re gonna win. Counting cards is a foolproof system.
Stu Price: It’s also illegal.
Alan Garner: It’s not illegal, it’s frowned upon, like… masturbating on an airplane.
Phil Wenneck: I’m pretty sure that’s illegal too.
Alan Garner: Yeah, maybe after 9/11, where everybody got so sensitive. Thanks a lot, Bin Laden!

Ma ei saa, noh. Tõesti oli hea film.

Sid Garner: Now remember, what happens in Vegas stays, in Vegas… Except herpes, that shit will come back with you.

Pärast selle filmi nägemist tahaks isegi rohkem USA läänerannikule suunduda ja ehk järgmise aasta suvel saabki see plaan teoks, igatahes selle nimel töö käib ja miks mitte väike puhkus võtta.

Eile mängisin aga enne ja pärast kino ning pole enda mänguga täielikult rahul, paar mõttetut calli tegin, kui oli võrdlemisi selge, et olen käe kaotanud. Kuid mingi põrguline oli sees ja tahtsin näha. Lisaks oli teatud stretch, kui ma vaatasin mänguga paralleelselt USA-Hispaania mängu ja siis kadus keskendumine ära.

24. juuni 2009

Kui kaotada on võimatu…

Toksitud eile enne Meistrite liiga finaali (Barcelona!) ja täna hommikul, sest kell 6 läks uni ära.27.-28. mai 2009

«Poker Mindset» on üks väga lahe raamat, ma olen küll kuskil kolmanda peatüki juures ja liigun kiirusega neli lehekülge päevas, kuid teri, mida nokkida, leiab kõikjalt. Raamatu ülesehitus on samuti ülinutikas, sest pidevalt viiakse sind juba loetu juurde tagasi, et materjali kinnistada. Mõistlik värk, noh.

Asja juurde! Eriti meeldis mulle up- ja downswingide defineerimine ning nendega kaasnev. Et ma jooksen praegu nagu onu Zeus ja foldin ühe limperi peale KKsid (okei, ainult korra ja see oli ajast tulenev misclick) ning kolmesid ja kümneid, millega ma flopil kolmiku saaksin, kuid lõpuks kaotaks (esimene oinas sai rea ja QQ kolmanda muti riverisse). Jube keeruline konstruktsioon tuli. Noh, sain 10-10, kuid viskasin 3-beti peale, kus üks vend veel taha jäi, maha. Flop on 10,x,x. Rahad pannakse sisse. X. Q, üks tüüpidest avab QQ. Rahakott jäi alles ja kadus vaid peenraha.

Ehk kõik otsused on no nii õiged, et endalgi hakkab juba imelik ja raha jääb alles, mis on ju selge võit.

Sellise mõnusa mänguga, kus ise eriti keerulisi otsuseid tegema ei pea, on täitsa hea täristada ja ütleme otse välja: kui on juba sujuma hakanud, siis sujub lõpuni ja mõnnalt.

Muide, käisin «Star Treki» vaatamas. Sellest värgist teadsin varem ainult Spocki nime ja käega tehtavat märki V, mida mingi suvaline ufonaut kunagi kasutas. Lisaks teadsin originaalfilmi tegelast George Takeid, kes külastas Adam Carolla podcasti ja rääkis natuke toonastest filmidest ja enda karjäärist, väga hea materjal, ütlen ma.

Lisaks! Olgu kohe öeldud, et natuke totakas oli Spocki ehk vana realisti ja tundetu tulnuka rollis näha Zachary Quintot, kes viimased kolm aastat on mänginud sisuliselt samasugust tundetut tüüpi, kes aga vastaseid hekseldab ja vahepeal tundeid teeskleb. Nagu moodsa ajastu Spock, with a twist.

Aga väga lahe film, vähemalt mulle, kellel eelteadmisi või –arvamusi polnud. Kõik oli selge, jutt lihtne ja loogiline ning film ise mõnusalt hoogne ja kenasti tehtud. Mingit kunstilist väärtust sealt otsida muidugi ei tasu, kuid kaks tundi võib sellele lõdvestumiseks kulutada küll.

Kes selliseid idiootsuseid teeb?

Naljakas nädalalõpp oli. Esiteks olin üks 7 282st inimesest, kes Eestis «Angels & Demonsit» vaatamas käis ja vähemalt mina pole absoluutselt rahul. Täiesti ajuvaba film, kuigi minu hinnang võib põhineda sellel, et ma olin raamatut lugenud ja see täitsa meeldis.

Viis probleemi:

1) Kuidas ei tapa palgamõrvar Tom Hanksi, kui too tormab viimast kardinali päästma? Toosama palgamõrvar oli tunnike varem ühes kirikus just kümme venda maha kõmmutanud, kes teist kardinali päästa proovisid. Ja miks oli vaja talle pärast veel südametunnistus tekitada?

2)  Miks näidati kohe, et paavsti abimees langevarjuga maa poole langeb? Raamatus polnud seda näidatud ja palju efektsem olnuks lihtsalt hilisem pilguheide – isegi, kui Hanksi kopteris pole. Lisaks keeras see perse nö «ime» aspekti ehk miks sooviti teda seejärel paavstiks nimetada. Eriime on küll langevarjuga maanduda.

3) Ajatelg on ära rikutud, sest Vatikani tüüp jõuab professor Langdoni juurde X hetkel, kuid tõenäoliselt mingi kell 11-12 päeval ja see toimub Harvardi Ülikoolis. See on USAs! Kuidas jõuab professor paari tunni pärast juba Vatikani? Raamatus on seletus, kuid filmis loomulikult pole, sest filmist on Cern sisuliselt välja lõigatud.

4) Miks on kardinal Strauss ja tolle abiline muudetud täielikeks värdjateks, kes hakkaks paavstitooli nimel isegi teineteisega suudlema? Lisaks miks on vaja neid «Kas sa usud jumalasse, mu poeg» stseene, mida oli vähemalt kaks tükki liiga palju?

5) Kuidas on võimalik, et filmis on Ayelet Zurer ja teda ei näidata isegi poolpaljalt või märja särgiga? Milline idioot selle stsenaariumi kokku pani? Kui laval on püss, siis peab see pauku tegema!

Samuti ei meeldi mulle, et paavsti abilise kõne kardinalide juures ära rikuti. Siis ei meeldi mulle, et üks kardinalidest päästeti ja üldse on mul veel vähemalt kümme kaebust. Kuid vaadata võis ja kui sa raamatut lugenud pole, siis võib isegi meeldida, kuigi ajuvabadust on piisavalt.

Pokker jäi nädala kokkuvõttes paari buy-iniga plussi, kuid pühapäevad on juba teist nädalavahetust järjest mulle täielikku hävingut tähendanud. Kuid probleemid on leitud ja nendega tegeletakse. Ütleme nii.

Nädal (11.-17. mai):

11.-17. mail 2009

Lõpetame selle pulli ära

Võimatu ja oleks võinud seda ette aimata, kuid olid vaja siiski proovida. Oli vaja. Samas iseenesest selge, et kui kaart ei jookse, siis pole pääsu ja peab lihtsalt peaga vastu seina taguma ja rumalat innukust pragama. Samas polnud projekt «Võtame NL100 tormijooksuga» täielik läbikukkumine – annab mängida küll, kuid kui ühes lauas on WWSF 250 käe peale 0 ja teises kuskil 15 ning VPIP kuskil 10 juures, siis pole midagi teha. Selle kohta jooksid jooned veel enam-vähem normaalselt. Areneme ja kunagi järgmine aasta proovime ehk jälle.

Midagi päikselist: loen praegu kolmandat päeva enne magama jäämist umbes tunnike Mihkel Raua raamatut «Musta pori näkku». Vanasti ahmisin igasuguseid autobiograafiaid (peamiselt sport ja selles valdkonnas on läbi aegade parim raamat Wayne Gretzky oma, mille lugesin nii kapsaks, et tiitellehekülg kukkus küljest ära, ausalt) ja Raua teos on nendega võrreldes võrdlemisi tipu lähedal. Vähemalt mulle meeldib, kuigi Raud ise pole teab kui sümpaatne tüüp. Olgu mainitud, et ma pole temaga kunagi vestelnud, äkki hakkaks meeldima. Kuid tekst on naljakas, huvitav ja lihtne lugeda ning raamat edeneb mõnusas tempos. Kui raha üle on, siis mine poodi ja osta. Tõenäoliselt ei kahetse.

Filmiarvustus: James Bond oli täielik pask ja Marju Kuudil oli õigus. Kuu alguses poleks arvanud, et selline lause võimalik on.

Vigane, kuid kõrini kultuuri täis

Pokkerist pole midagi erilist rääkiga, kuigi seon postituse sisu mänguga siiski ära – lõpus. Starsis olen taas plussis, kuid eelmised plussid on näidanud, et see värk võib väga kiirelt lõppeda, kui tähelepanu hajub ja hakkad mingeid imelisi nippe tegema.

See-eest lasin end eile jalgpalliväljakul mõnusalt vigaseks lüüa, täna ärgates valutas räigelt nii parem jalg kui ka alaselg. Jalaga on asjad eriti hullud, esimese paugu sain eelmisel neljapäeval, pühapäevane mäng möödus õnnelikult, kuid eile pani sama vend, kes neljapäeval mu jala üles leidis, sellele täpselt samasse kohta uue tou. Tulemuseks on selline ulatuslik sinikas ja paistetus, et ma korraks kahtlustasin luumõra. Tõenäoliselt aga kõik suht korras, sest mõraga oigaks ma kuskil põrandal ja ei liiguks. Õnneks kasutan paremat jalga ainult kõndimiseks.

Selg läks aga paigast esimese viie minutiga, kui peapalli eest võitlesin. Liigun nagu vanainimene, kummardada võimatu, istuda saan kindlas poosis. Mõnus.

See-eest kiidaks mõnda asja:

– Vanemuise Ruja etendus. Kuigi mulle meeldinuks, kui looming olnuks vastavalt ajateljele, oli tegemist väga vahva etenduse või siis rokkooperiga. Kui seda veel esitataks, soovitaks teistelegi. Kahjuks (nende jaoks, kes näinud pole) vist selleks aastaks läbi.

– komöödia «Tropic Thunder». Kui jandikomöödiad saaks kandideerida Oscarile, siis see oleks kindel võitja. Minu jaoks võib-olla isegi läbi aegade komöödia number üks. Niivõrd hea. Tegelikult on number üks siiski «La vita è bella» («Elu on ilus»), kuid tuleb arvestada, et üks on jant ja teine kunst. Ütleme siis, et jandikomöödiates esikoht. Rasvane, kiilakas ja ropendav Tom Cruise oli maagiline.

– U-S-A! U-S-A! Ameerika korvpallimeeskond tegi olümpial, mida nad tegema pidid. Võimas.

Nüüd seome selle kõik pokkeriga. Olen 100 protsenti kindel, et hea pokker tuleb välja vaid siis, kui elu on tasakaalus. Ehk on kultuuri, on liikumist, on sõpru ja on lihtsalt tegevust. Lisaks peab pokkeri jaoks tuju tekkima, punnitades annab kindlasti mängida, kuid siis mängid punnitamise ja mitte mängu pärast. Kuid mõnus on mängida, kui tuled töölt, käid trennis ära, võtad arvuti kõrvale paar nektariini ja lased suriseva kehaga tunnikese või poolteist. Või teed hommikul tunnikese ja lähed sõpradega grillima või kinno või kasvõi omaette voodisse lebotama – kuidas kellele meeldib. Pokker peaks olema osa elust, mitte elu ise. See, kusjuures, peaks tagama sellegi, et läbipõlemise oht on sisuliselt olematu.

Head tasakaalu teilegi!