Jälle sammuke edasi

Täitsa vahva kuu oli, algas väga keeruliselt ja raskelt, kuid siis hakkas mäng üha enam sujuma ja kui ühte elu suurimat miinuspäeva (rahaliselt, buy-inide mõistes on isegi suuremaid olnud) poleks vahele tekkinud, siis näeks graafik lausa jumalik välja, kuid rahule võib ikkagi jääda ja peabki jääma. Viimasel päeval sumistasin nii palju 2-outerilisi tõmbeid ära, et natuke häbi hakkas.

Kuidas asi edenema hakkas? Kui kunagi andis tubli tõuke Krayzie, siis nüüd kasutasin samuti paari inimese abi, kellega sai limiidist ja pokkerist rääkida. Sisuliselt oli vaja lihtsalt kinnitust, et teen asju õigesti ja paari mõtet, kuidas mõnda olukorda teisiti lahendada. Ei mingit nõiakunsti.

Kokkuvõttes tegin rahalaudades rekordkuu, mis on täitsa vahva, kui arvestada, kuidas ma varem sellel limiidil ägisesin. Lisaks oli väga edukas stake Vapsikuga, kes sõitis NL25 limiidist täiega üle.

Strateegiliselt tegin pisikese vea ja ostsin Starsist ühe väiksema boonuse, kuid seda oli ajule vaja, sest polnud sellise kaotuspäevaga lihtsalt harjunud. Lugeja võib muidugi noomida, sest täna avanesid instant cash boonused, mis oleks kordi kasulikumad, kuid samas ei saa kõike niimoodi analüüsida, sest tolle väiksema ja viletsama boonuseta poleks ehk mäng nii kindel olnud ja kaotus võinuks hoopis suuremaks paisuda. Seega on mõnikord vaja teha –EV otsuseid, et kokkuvõttes +EV olla. Kui nüüd pokkerikeeles kõneleda.

September peaks päris põnev tulema, sest nüüd saab otsustada, kas tahan NL200 elu mekkida või jätkan veel umbes 60 000 kätt NL100 juures. Idee on mul olemas, kuidas neid kahte või isegi kolme (NL50) kõige paremini kombineerida, kuid ajalugu näitab ka, et üleminekud on võrdlemisi vaevalised ja keerukad, sest suuremate summadega hakkavad jalad kuidagi ootamatult laua all tõmblema.

Et tegemist on koolikuuga, siis peaks ja tuleks sellelegi tähelepanu pöörata ning loodetavasti ei lähe nagu ikka.

Trenni peaks septembris ka rohkem tegema, sest mõned rumalad vigastused on hoo maha võtnud. Kui vigastused aga vaba aega tekitasid, sai see kenasti kulutatud filmide vaatamisele. Ja vaadatud sai neid päris palju, kuid märkimist väärivad vähesed. Näiteks «9. rajoon» («District 9»). Igati supernaljakas teos, sest režissöör Neill Blomkamp tegi algselt lühifilmi «Alive in Joburg» (sisuliselt sama teema), et lihtsalt tõestada, kui lahedaid tulnukaid ta arvutiga teha oskab, kuid see oli vist nii popp, et otsustati täispikk linateos teha.

Täispika filmi staar Sharlto Copley polnud kunagi varem näidelnud ja ta pole isegi soovinud näitlejaks saada ning filmi sai ta vaid seetõttu, et osales tolles lühifilmis.

Veidi ootamatu oli filmi lõpp, kus tonaalsuse järgi sobinuks, kui laev polekski minema saanud ja tulnukad pidanuks igaveseks maale jääma. Kusjuures filmile olla tehtud kuus erinevat lõppu, äkki üks neist oligi selline.

Teine imeline teos on «Vääritud tõprad« («Inglourious Basterds»), millest kõik on juba ära kirjutatud. Kuid pole mina enne näinud, et kuskil kobarkinos pärast filmi plaksutatakse. Ja kui Christoph Waltz Oscarit ei saa, siis on maailm väga ebaõiglane ning valijad värdjad.

Pigem soovitaks vältida filme «Metroorongi 123 röövimine» («Taking of Pelham 123, The»), «Asjade seis» («State of Play») ja «Harry Potter ja Segavereline Prints» («Harry Potter and the Half-Blood Prince»). Neist esimeses ropendab Travolta ja see on ka kõik. Teisel pole tegelikult väga viga, kuid miski jäi häirima. Võib-olla ei meeldinud mulle lihtsalt lõpplahendus. Kolmas on lihtsalt rõvedalt pikk ja tegevus absoluutselt ei liigu, täielik piin sellist asja vaadata, kuid tuleb aru saada: lapsed tahavad ju igast raamatust vähemalt ühte filmi näha.